Esmaspäev, 25. november 2013

Möödunud nädala kulutused tsekkidel

Õpilased kogusid koos vanematega terve eelmise nädala tsekke.
Täna võtsid lapsed tsekid kooli kaasa. Mõnel oli üle kümne tseki kaasa võtta, ühel õpilasel ainult üks.
Lapsed pidid tsekilt üles otsima infot, mis asutusest see tsekk pärit on, kuupäeva, kellaaja, müüja ehk kassiiri nime, lisaks veel poes makstud summa ja saadud soodustuse.
Tsekkidelt pidi leidma nädala jooksul kõige kallima ja kõige odavama ostetud asja, samuti nädala lemmikost.
Lõpuks tuli kalkulaatori abiga ka kõik summad kokku arvutada ega see väga kerge olnudki. Pidi õppima komakohtadega arve kasutama.
Saadud summa tuli liita veel kolm korda, et teada saada, kui iga nädal kulub nii palju või vähe raha, siis kui palju kuluks ühes kuus.
Lapsed tegid oma tööd usinalt, kostis ainult tsekkide krabinat ja kalkulaatori klõbinat.





Meie klassi kadrid


Kolmapäev, 20. november 2013

Arvulina matemaatikas

 Siis kui õpetaja arvutamislinaga kooli jõudis, tahtsid lapsed juba kangesti arvutada...
Selle nädala matemaatika tunnis kasutasime 100 piires liitmise ja lahutamise juures arvulina.
Õpilased said paari peale kolm ühte värvi žetooni. Pidid need viskama linale ükshaaval.
See, mis esimesena visati näitas arvus kümnelist, teisena visatu näitas ühelist ja kolmandana visatu tuli kokku saadud arvule juurde liita.
Näiteks kui keegi viskas esimesena 3, teisena, 7 ja kolmandana 8, siis ta pidi paberile kirjutama tehte 37+8 ning selle ära arvutama. Paariline kontrollis arvutamistulemust.

Tundus, et lastele seesugune arvutamine meeldis.

Teisipäev, 19. november 2013

Ahhaas

14. novembril külastasime klassiga Ahhaa keskust. Enne oma õppeprogrammi sukeldumist said lapsed uudistada uut meeltenäitust, mis oli just kaks päeva tagasi avatud. See näitus oli selle poolest eriline, et sai kõikide meeltega ümbritsevat tajuda. Ka jalanõud paluti ära võtta.
Väga põnev oli oma tajusid petta ja proovida neid asju, mida silmaga ei näinud.




Lähemalt tutvusime programmis tibulaga. Uudistasime nende eluolu, tibude arengut munades päevade kaupa.

 




Saime teada, et tibud arenevad munades 21 päeva ja nende koorumine võib kesta poolest tunnist kuni ööpäevani.


Uurisime läbi mikroskoobi munakoori ja sulgesid.



Vaatlesime inkubaatorit ja panime ka oma muna sinna, mille koorumist on võimalik läbi Ahhaa keskuse interneti kaamera vaadata.
Lisaks saime munasid ka seest piiluda, läbi spetsiaalse aparaadi, mis näitas meile, kas munas on keegi sees või mitte. Meile räägiti ka sellest, et igast munast ei arenegi tibu, vaid muna peab olema viljastatud.



Päeva lõpetasime teadusteatris etendusega "Vinge muna". Mihkel Reginald paluti teistele ette näitama, kas muna on võimalik ka käes katki pigistada, tõestamaks, et koor on tõesti tugev materjal.

Nägime, kuidas on võimalik ka munadel kõndida, ilma et need puruneksid. Õppisime seda, et muna mikrolaineahjus valmistada ei saa, sest soojendamisel ta lihtsalt läks suure pauguga lõhki, kuna muna ühtlasel soojenemisel rõhk munas muutub liiga suureks. Jääme ikka keetmise juurde, kus potis muutub tahkeks kõige pealt munavalge ja alles seejärel liigub soe edasi muna sisemusse. 

Õppisime koduste vahenditega kindlaks tegema muna värskust. Mädamuna peaks pinnale tõusma, kuid meie jaoks hoitud muna oli siiski veel söögikõlbulik ja seega pinnale ei tõusnud.

See õppekäik oli väga põnev, tulime sealt ära uute teadmistega kanade ja munade kohta. Ka noored Ahhaa keskuse õpetajad kiitsid meie lapsi nutikuse ja kaasamõtlemise eest!

Laupäev, 9. november 2013

Kingitus isadele


Millest on tehtud isa?

Isa on tehtud tugevusest, millega ehitatakse maja, veetakse jõulukuusk metsast, kaevatakse kraave, lõhutakse puid. 
Isa on tehtud õrnusest, mis silitab lapse pead, võtab sülle, kiigutab põlvel ja ajab naerma. 
Isa seisab lapse kõrval kui mägi, kui maailma tuuled mäslevad ja oma tasakaal kõigub. 
Isal ei ole palju sõnu vaja. Tema teod ütlevad kõige tähtsama ja need kannavad läbi elu. 
Minu isa on tehtud armastusest.
Allikas: http://eestielu.delfi.ee/eesti/viljandimaa/karksi/kultuur/isadepaeval-tuhalaanes-aasta-isa-tiitel-anti-ermas-heinale.d?id=62087950

ÖÖkool

See on juba ammu pikisilmi oodatud üritus, sest kes meist ei tahaks koolis koos sõpradega ööd veeta.
Alustasime kella seitsmest, sisutasime oma klassi kui kunstiteadlaste labori. Valisime omale uued natukene kuulsamad perekonnanimed, panime seintele maale, pilte ja joonistusi. Lapsevanemad said sellel ajal koolisaalis tagasisidet toimunud õppekäikude kohta ning aimu ka uutest reisisihtidest.
Mõne aja pärast avasid kõik kuus teaduslaborit oma uksed, uudistada sai lisaks meie kunstilaborile ka tähelaboris telesoobiga tähti, muusikalaboris ise muusikat teha, kirjanduslaboris proovida oma teadmisi Kuldvillakus, kollilaboris kollitada ja ajaloolaboris meenutada vanu aegu. Iga labor pakkus külastajatele põnevaid väljakutseid. Meie laboris sai näiteks proovida maalimist varvastega või suuga.
Seejärel ootasid meid saali tüdrukud firmast "Kolm põrsakest", nad olid ette valmistanud põnevaid keemilisi katseid. Lapsed jälgisid suure huvi ja hasardiga, kuidas näiteks õhupalli grilltikuga auk teha, nii et õhupall katki ei läheks. Kõige toredam oli see, et katsed olid lihtsad ja neid on võimalik ise kodus koos täiskasvanuga järgi teha. Hiljem anti tagasisidet ja valiti klassides oma lemmikkatsed.
Peale põnevat tegevust saalis ootas väikeseid teadlasi linnupete, iga pisikese lemmik: makaronid hakklihaga ja pannkoogid moosiga.
Ühisel tutvustamisel saime lähemalt tuttavaks iga klassi teadlastega, millele järgnes teadlaste tantsuõhtu ehk disko. Tantsiti nii üksi kui grupiviisi, nii kahekesi kui kolmekesi, nii oma sõbra kui ka koolikaaslastega.
Enne öörahu olid loomulikult teadlaste ilu- ja hügieeniprotseduurid ning peale matile pugemist võis vaikselt veel üleval olla. Meie klassis vaadati puutetahvlist viimast "Kättemaksukontori" osa, sest ega ükski tohi ju vahele jääda.
Uni oli magus, nii magus, et kella kaheksa paiku hommikul ei raatsinud mitte veel ärgata. Kuid õpetaja Kaie ootas kõiki saali reipale hommikuvõimlemisele, mis lapsed üles äratas.

Peale hommikusööki ja voodite kokku panemist algas saalis meie 13. teaduskonverents, kus saime muuhulgas uusi teadmisi heast õpetajast, Eesti kaladest, Mihkli vanaisast, coca-cola ja krõpsude kahjulikkusest, Tartu rahvusvahelisest koolist ja paljust muustki veel.
Lõpetuseks kuulasime veel jubejutte ja vaatasime üle, mis põnevat meid järgmisel nädalal ees ootab.

Teisipäev, 5. november 2013

Küll see matemaatika on põnev!

Päriselt ka...
Lapsed on olnud väga tublid. 
Kui me eelmisel nädalal kasutasime oma matemaatika tundides mõõdulinti, mõõtes sellega klassi pikkust ja laiust, koridori ja saali pikkust ning laiust. Lisaks mõõtsime koos paarilisega ka ennast ära. Analüüsisime saadud tulemusi ja järjestasime õpilasi klassis pikkuse järgi.
Sellel nädalal palusin lastel kooli kaasa võtta köögikaalud. Suur tänu vanematele, kes kaalusid kooli võtta lubasid!
Kaaluta lapsed valisid endale paariliseks kaaluga õpilase, kellega ühiselt kaaluma asuti. Klassis käis ringi neli korvi, kus sees olid erinevad asjad: leib, sai, õun, sibul, küüslauk, kama, nuudlid, tee, kohvi, šokolaad, piparkoogimsitseaine, rosinad, porgand, pesulõks, teeküünal, klaaskuul, mänguauto jne.












Kõik eelpool nimetatu tuli paigutada õigesse tabelisse ja hinnata kaalu kõige pealt silma järgi, see järel otsida pakendilt sinna kirja pandud kaal ning uurida, kas see vastab sellele, mida kaalunäit tegelikult näitas.
Kaalusime ka koolikotis leiduvaid asju.














Lisaks tuli hiljem andmeid töödelda, otsida välja kolm kõige raskemat asja, reastada need ning teha tulpdiagramm. 












Kõige kergema asja pidi samuti paberile joonistama.














Hiljem tagasisidet küsides, ütlesid lapsed, et neile väga meeldis kaaluda, tore kui see tegevus neile ka paljude aastate pärast meeldiks;)



Esmaspäev, 30. september 2013

Õppekäik Saaremaale

Teade sellest, et saame kolmeks päevaks Saaremaale sõita tekitas kõigis ärevust, sest paljud lapsed polnud kunagi saanud sellel saarel käia.
16. septembri hommik algas kottide tassimise ja ootuse ning õhinaga, kohe-kohe oli saabumas buss, mis sõitatahtjad peale võttis, et siis koos ühise reisiseltskonnana läbi maa ja mere saarele jõuda.
Virtsu sadamas praamile sõites avastasid lapsed üllatusega, et praamil on kohati raske ilma kõikumata kõndida, osade jaoks oli see tunne esmakordselt avastatud uus ja põnev.
Kohale jõudes võtsime Kuivastu sadamast peale meie toreda särasilmse ja jutuka giidi Anni, kes on ise ka põline saarlane, seega tema õ-d kõlasid laste jaoks uudselt ö-dena.
Algul tutvusime lähemalt Muhu saarega, kus külastasime Üügu panka, kus saime viibida 5-6 meetri kõrgusel merepinnast. Lisaks nägime ka kivide vahel kasvamas haruldast taime- rohe-raunjalga, mis minule meenutas nagu minimini sõnajalga.


Edasi viis buss meid Pöide kirikusse, mis on ehitatud umbes 14. sajandi keskpaiku. Praegu käisid seal taastamistööd, sest kiriku on mitu korda põlenud ja sattunud nende inimese meelvalda, kes seal oma hävitustööd läbiviia püüdsid. Ka on seda hoonet tabanud pikselöök, millest tekkinud suurt pragu meiegi näha saime.
Maaslinnuses uurisime sealseid maa-aluseid filigraanselt paekivist laotud müüridega ruume ning saime teada, et see ordulinnus on olnud samuti väga paljude valitsejate hirm ja arm. Viimati lasti see õhku Taani kuninga käsul, kuid nüüdseks on linnuse müürid jälle kogu rahvale imetleda.

Järgmiseks suundusime Valjala maalinna, mis oli oma olemuselt kunagi võimas kaitserajatis. Legendid räägivad, et 20 000 pealine vaenlaste salk ei suutnud linnust vallutada, kuid linnuses olnud rahvas alistus siiski osalt toidumoona nappuses ja lasi ennast ristida.
Saaremaa ilmselt kõige tuntuma vaatamisväärsuse- Kaali kraatri juurde jõudes tervitas meid pisikene seenevihm, mis tegi meie külaskäigu võib-olla mõnele lapsele ehk veelgi meeldejäävamaks.
Kuna väljas juba pimenes ja lapsed ootasid pikisilmi ööbimiskohta jõudmist, siis suundusime Tehumardi puhkekülla, kus lapsed said ennast mõnusates neljakohalistes kämpingutes sisse seada.

 Õhtuks grillisime vorsti ja sõime tervislikku salatit.
Uus päev tervitas meid vihmaga, peale hommikupudru söömist oli see hetk, kui sai välja otsida oma vihmakeebid, et ennast kuivana hoida. Üllatuseks teatas mõni laps, et temal polegi vihmakeepi, õnneks oli meil ka kooli tagavara kaasas, kuid vihmakeep on reisil üks ütlemata vajalik asi, sest hoiab lausvihmaga märjaks saamast ja nii on ka reisida mugavam.
Sõitsime Odalätsi allikate juurde, kus giid rääkis meile toreda legendi Suure Tõllu ja Vanapagana võitluses ning sellest kuidas Vanapagan peale lüüasaamist koha peal tammuma hakkas ja hüüdis: "Oda läts! Oda läts!" ning nii need allikad tekitaski.
Panga pangale jõudes olid pilved kadunud ja ilm meeldivalt soe. Meie kolme tunnine matk viis meid mööda kiviklibust rada alla mere äärde. Uurisime koos giidiga kivistisi ja fossiile, luubiga uudistasime millimallikat ja rannas kasvavaid taimi. Laste põhitegevus oli otsida endale koju viimiseks põnevaid kive nii maast kui ka panga enda küljest. Ühel hetkel märkasime köit, mis ülevalt pangalt alla rippus, ülimalt põnev oli mööda seda üles ronida ja avastada oma peidus olnud mägironimisoskused. Peale sellist matka maitses reisile kaasa pandud plohv kõigile nagu magus sai.
Päeva lõpuks oli muidugi lastel oodatud poe külastus. Eelmisel päeval külastasime Kuressaare suurt Maksimarketit, kuid sellel päeval viis giid meid hoopis väikesesse külapoekesse. Kui me siis kogu kambaga poodi sisenesime, lõid müüjal silmad särama ja kohalik rahvas võttis lihtsalt külmikust jäätise ning läks seda õue nosima, ise meile teatades, et maksame hiljem. Poodi moodustus pikk saba, millist võib kohata selles poekeses võib-olla suvisel turismi hooajal. Kui viimaks kõik soovijad oma kauba said ja me bussi läksime nägin rõõmu poekese ees oodanud meeste silmis, kes nüüd vajalikku kraami muretsema said minna.
Kolmanda päeva hommikul pakkisime asjad ja suundusime uudistama Sõrve säärt, kuid enne tegime peatuse Salme alevikus, kus kooli eest kergliiklusteed rajades avastati maa all peituvad laevad. Sealt leiti kaks laeva, mis sisaldasid seitsme inimese luustikke, mõõku, odaotsasid, nuge, täringuid jm. Need leitud laevad on ühtlasi ka kõige vamenad Eestist leitud laevavrakid.
Kaugatuma loopealsetel kohtusime taas Saaremaale iseloomuliku loodusega ja paese pinnasega. Sellest hoolimata on sealne taimestik väga haruldane ja giidi jutu järgi satuvad sinna tulnud botaanikud suurde hasarti nähes seda liigirikkust. Taamal merel umbes viie kilomeetri kaugusel paistis ka ammu karile sõitnud välismaa laev, millelt saadud uhkeid televiisoreid ja sisustust võib ka veel praegu osade saarlaste kodudes kohata.
Lindmetsa mägedes üles ja alla kõndides ning Aivar Pohlaku rajatud pingil istudes tahtis vägisi suhu tulla tore lauluke, mis esimeses klassis õpitud:  "Mäest üles ja alla viib vallatu tee..."
Sõrve säärele jõudes oli taevast jälle vihma kallama hakanud, meri möllas ja tuul vuhises. Ristisime selle kui maailma otsas käimise, sest giidi jutu järgi on ta sellise haruldase ilmaga koos gruppidega ainult kahel korral varem sinna sattunud.
Muidugi tegime peatuse ka Suur Tõllu ja Pireti juures, mis meid majesteetlikult tee ääres vaatasid.
Jätsime hüvasti oma kämpingutega ja suundusime Kuressaare linnusesse.


 Sealne näitus eri ajastustest jättis kustumatu mulje ja kahju oli ainult sellest, et aega väheks jäi ning väga põhjalikult seda uurida ei saanud.

Peale praamisõitu tegime peatuse veel ka Pärnu Kaubamajakas, kus soovijad veel omale midagi kaasa said osta.
Kogu reisi vältel täitsime hoolsalt ka reisipäevikut, et talletada need põnevad kohad ja elamused.
Teeme kogu reisiseltkonnaga suure kummarduse meie giidi Anni ees, samuti Udumäe rahvale ning ka koolijuhatajale, kes selle reisi õnnestumisele kahe käega kaasa aitasid.

Aasta 2017 märksõnad

 Janeli  Kevin  Kärolin  Liis  Mihkel  Mirta Ott Anete