Esmaspäev, 31. märts 2014

Sõidan tasa üle silla


Kirjutasime luuletusi ühe eesti keele kõige kaunimaks peetud lausega:

Kord tahtsin minna sõbrale külla,
et teha talle ülla-ülla.
Tee sõbra juurde viis üle silla
ja minu jalgrattakell tegi killa-kõlla.
Teekond viis läbi valla
ja ka suurest mäest alla,
otse sõbrale külla.

Vana mees Killa Kolla
läks üle silla.
sõi ühe villa
tuulemees sai valla.

Sõidad üle lilla
uue särava silla.
sild lubab üle tulla,
minu peal nüüd hulla.

Sõida tasa üle silla,
ole vaikselt tõllas.
Killa-kolla, killa-kolla
ära palju mölla.

Me sõidame külla
üle väikese silla.
Killa-kõlla-kolla,
üle hella silla.
Külas vaatame kella,
meil on hea olla.

Sõidan killa-kõlla
vaikselt üle silla.
Sõidan sulle külla,
minu väike Ella.
Tulen rahus,
puud on harus.
Tulen oma tõllaga
vaikse killa-kollaga.

Laupäev, 22. märts 2014

Reisipäevik Prantsusmaalt

13. märtsi hommikul helises kell minu kodus juba 4.00, sest ees ootas reis Lõuna-Prantsusmaale. Tartust bussiga Läti pealinna Riiga sõites olime nii elevuses, et hoolimata varasest ärkamisest und enam silma ei saanud.

 Imetlesime hommikust päikesetõusu, fantastilist taevast, kaunist loodust ja külaelu bussiaknast.
Peale neljatunnist bussisõitu sisenesime Riia lennujaama, kus ootasime kannatamatult oma lennukit.
Ees ootas minu päris esimene lennureis. Ette rutates võin öelda, et teist lendu ja õhkutõusmist nautisin juba täielikult. See adrenaliin, mis lennuki kiirendusel ja õhku tõusmisel tekib on väärt kindlasti uuesti kogemist.
Lennukis istudes ja õhkutõusu oodates tundus kõik nii põnev ja seiklusrikas.
 Läbi akna imetlesime kaugenevat naaberriiki ning hiljem juba pehmeid pilvetupsukesi, millest me sujuvalt läbi libisesime.

Maandudes Saksamaal Frankfurdis veendusime sealse lennujaama suuruses. Liikusime ühest väravast järgmise juurde päris kaua, meid abistasid tasapinnaliselt liikuvad eskalaatorid, millel sõites tõesti teistest kiiremini ja kergemaga vaevaga edasi sai.

Taas lennukis ja juba taevas märkasime peagi eemal uhkeid valgeid pilvekesi.
Kuna need meie "pilved" olid ikka väga nurgelised, siis ühel hetkel saime aru, et see on hoopiski mäestik, mis oma valgete tipukestega taeva poole sirutus.
Kõikidel neljal lennul pakuti meile ka süüa ja juua, teenindajad olid rõõmsad ja viisakad.
Õhtuhämaruses kella 19 ajal Prantsusmaal Toulouse lennujaamas maandudes ootasid meid Mari-Liis ja tema sõbranna Liis, kelle autodega me umbes 90 kilomeetri kaugusele Cauzaci Le Rustre külla jõudsime. See õhk seal oli nii kevadine, nii värske, nii mõnus.
Maastik, mida hoolimata pimedusest veel läbi autoakna endasse ahmisime oli maaliline, mägine maa vaheldus küngastega, meist möödusid suured viinamarja- ja muude võõramaa taimede istandused.

Mari-Liis, nagu enamik sealsed inimesed elab kivimajas, mille aknaid katavad luugid. Need on väga vajalikud suvel, mil termomeetri näit tõuseb varjus kohati üle 40 kraadi, siis hoiab  luukidega kivimaja mõnusat jahedust.

Hommikune päike tervitas meid taas kevadise õhuga ja kastemärja põlvedeni ulatuva rohuga.
Õunapuud olid kohe õide puhkemas, kastanid tärkamas, kõikjal olid lilled, õied ja kevadine rohelus.

Traktor kündis põldu ja linnud laulsid. Mõtteisse tekkis kohe võrdlus meil Eestis mai lõpuga, kui ka siin on samasugune suur kevad.


Esimesel päeval külastasime väikest linnakest nimega Penne d´Agenais ning uudistasime sealset kirikut. Samuti viidi meid Tournon ja Sauxi veinimõisa.
 Külastasime mõnusat tänavakohvikut ja nautisime sealset hot chocolates, mis meie mõistes on siis nagu kakao.

Peale lõunat oodati meid Cauzac´i koolis (Ecole Primaire Publique Cauzac). 
Saime näha sealset koolitundi, sest tavapärane koolipäev algab seal 9.00 ning lõpeb seal 16.30. Hommikuti toob lapsed kooli kas koolibuss, mille eest tasuvad emad-isad või teevad seda vanemad. Vanemad annavad oma lapsed üle kooliaia taga ning õhtul ootavad oma lapsi seal. Tavapäraselt kooli vanemaid ei lubata. Küll löövad isad-emad aktiivselt kaasa kooli vanemate nõukogus, kus korraldatud heategevusüritustega koolile raha kogutakse. Õpetaja on laste ja vanemate jaoks väga suur autoriteet. Õpetaja annab infot ja edastab tehtud tööd nädalas korra reedeti, saates koju töö- ja infolehed, mis on kleebitud vihikutesse.
 Praegu on kolmapäev koolist vaba päev, kuid selle vastu hetkel lapsevanemad streigivad. Kool kestab augusti lõpust kuni poole juulini. Selle aja sisse mahub mitu kahenädalast vaheaega. Õpilased käivad koolis välisjalanõudega peaaegu kogu aasta läbi.
Õpetaja, kes meid vastu võttis on ise seal koolis direktor, tema õpetab ise kõige nooremaid lapsi. Lastel hakkab koolikohustus neljandast eluaastast, kuid kooli võib minna ka juba kolmeselt. Vaadeldud klassis õppisid 32 õpilast vanuses 3-7. Lisaks saime näha ka teisi ruume, selles koolis ongi kokku kolm klassiruumi, kus õpivad segamini  kolmes eri vanuses õpilased.
Kogu koolipersonaliga valitakse koolile aastat läbiv teema, mis neil sellel aastal oli tsirkus. Lisaks olid nad külastanud farmi ning meisterdanud toredaid koduloomi ja-linde.




Seintel on eksponeeritud tunnis tehtud tööd, samuti on seal reeglid, tingmärgid, õppekava jne.

Iga nädala reedel, juhul kui sa oled olnud tubli ja hästi käituv õpilane ning ei ole eksinud reeglite vastu ja saanud kolme punast täpikest, antakse lastele koju üks komm.
Samuti on neil riidest nukk Toto, keda järjekorra alusel lapsed nädalavahetuseks koju kaissu saavad võtta.
Õhtul proovisime sealse piirkonna põhitoitu parti ploomikastmes La Cour restoranis.
15.märtsil külastasime St Cirq Lapopie mägiküla, mis asus maalilise mäe nõlval. 


Selles külas ei lubata katustele panna ühtegi antenni ning üldse on neil kogu Prantsusmaal kehtestatud televiisorimaks. 
Cahorsi silllal  kõndides, imetlesime sealset uhket vetemängu ning meil õnnestus näha ka pulmalisi sillal pildistamas. 
Silla alla oli ennast sisse seadnud üks (ilmselt kodutu) mees magamiskotiga, kes endaga vestles ja hoolega silda joonistas. 
Linnas ringi kõndides nägime magnoolia puud, mis tundus oma kuninglikkuses nagu oleks orhideede õisi täis.

Õhtu lõpuks ootas meid kodus prantsuse õhtusöök.
16.märtsil külastasime väikesi külakesi: Lauzerte, Montequ de Quercy, kust otsisime puu alt kreekapähkleid ja uhke vaatega Beauville. 



Õhtul kodus valmistati rannakarpe ja küpsetati juustu.
17.märts ehk viimane võõrsil veedetud päev oli meie jaoks suur ja meeldiv üllatus. Saime võimaluse lisaks Prantsusmaale külastada ka Andorrat.
 See on üks väike riik, mis asub Pürenee mägedes. Sealne jahe, kuid ka mahe kliima, jaanuari keskmine -7 ja suvel kuni +26, on tõstnud selle riigi maailma etteotsa väga kõrge keskmise eluea tõttu, mis on 83,5 aastat. Andorras uudistasime ringi Caso de Pasa linnas.


Meie lend lahkus Prantsusmaalt hommikul kuue paiku, jätsime hüvasti ja andsime lubaduse kunagi uuesti tulla.
Eestisse pilkases pimeduses saabudes oli maa valge ja suuri lumehelbeid kallas taevast alla, mis on samuti tore looduse üllatus. Selleks, et taas lume üle siiralt rõõmustada, tulebki vist korra kuskil soojemas kohas ringi uudistada. Nüüd jääb üle ainult  pikisilmi  meie kevadet ootama jääda.
Lõpetuseks tahaksin veel tänada kõiki reisiga seotud inimesi: oma toredaid reisikaaslasi, lahkeid ja sõbralikke võõrustajaid, viisakaid teenindajaid ning veel neid inimesi, kes vähemal või suuremal määral meie reisiga seotud olid.

Aasta 2017 märksõnad

 Janeli  Kevin  Kärolin  Liis  Mihkel  Mirta Ott Anete