16. septembri hommik algas kottide tassimise ja ootuse ning õhinaga, kohe-kohe oli saabumas buss, mis sõitatahtjad peale võttis, et siis koos ühise reisiseltskonnana läbi maa ja mere saarele jõuda.
Virtsu sadamas praamile sõites avastasid lapsed üllatusega, et praamil on kohati raske ilma kõikumata kõndida, osade jaoks oli see tunne esmakordselt avastatud uus ja põnev.
Kohale jõudes võtsime Kuivastu sadamast peale meie toreda särasilmse ja jutuka giidi Anni, kes on ise ka põline saarlane, seega tema õ-d kõlasid laste jaoks uudselt ö-dena.
Algul tutvusime lähemalt Muhu saarega, kus külastasime Üügu panka, kus saime viibida 5-6 meetri kõrgusel merepinnast. Lisaks nägime ka kivide vahel kasvamas haruldast taime- rohe-raunjalga, mis minule meenutas nagu minimini sõnajalga.
Edasi viis buss meid Pöide kirikusse, mis on ehitatud umbes 14. sajandi keskpaiku. Praegu käisid seal taastamistööd, sest kiriku on mitu korda põlenud ja sattunud nende inimese meelvalda, kes seal oma hävitustööd läbiviia püüdsid. Ka on seda hoonet tabanud pikselöök, millest tekkinud suurt pragu meiegi näha saime.
Maaslinnuses uurisime sealseid maa-aluseid filigraanselt paekivist laotud müüridega ruume ning saime teada, et see ordulinnus on olnud samuti väga paljude valitsejate hirm ja arm. Viimati lasti see õhku Taani kuninga käsul, kuid nüüdseks on linnuse müürid jälle kogu rahvale imetleda.
Järgmiseks suundusime Valjala maalinna, mis oli oma olemuselt kunagi võimas kaitserajatis. Legendid räägivad, et 20 000 pealine vaenlaste salk ei suutnud linnust vallutada, kuid linnuses olnud rahvas alistus siiski osalt toidumoona nappuses ja lasi ennast ristida.
Saaremaa ilmselt kõige tuntuma vaatamisväärsuse- Kaali kraatri juurde jõudes tervitas meid pisikene seenevihm, mis tegi meie külaskäigu võib-olla mõnele lapsele ehk veelgi meeldejäävamaks.
Kuna väljas juba pimenes ja lapsed ootasid pikisilmi ööbimiskohta jõudmist, siis suundusime Tehumardi puhkekülla, kus lapsed said ennast mõnusates neljakohalistes kämpingutes sisse seada.
Õhtuks grillisime vorsti ja sõime tervislikku salatit.
Uus päev tervitas meid vihmaga, peale hommikupudru söömist oli see hetk, kui sai välja otsida oma vihmakeebid, et ennast kuivana hoida. Üllatuseks teatas mõni laps, et temal polegi vihmakeepi, õnneks oli meil ka kooli tagavara kaasas, kuid vihmakeep on reisil üks ütlemata vajalik asi, sest hoiab lausvihmaga märjaks saamast ja nii on ka reisida mugavam.
Sõitsime Odalätsi allikate juurde, kus giid rääkis meile toreda legendi Suure Tõllu ja Vanapagana võitluses ning sellest kuidas Vanapagan peale lüüasaamist koha peal tammuma hakkas ja hüüdis: "Oda läts! Oda läts!" ning nii need allikad tekitaski.
Panga pangale jõudes olid pilved kadunud ja ilm meeldivalt soe. Meie kolme tunnine matk viis meid mööda kiviklibust rada alla mere äärde. Uurisime koos giidiga kivistisi ja fossiile, luubiga uudistasime millimallikat ja rannas kasvavaid taimi. Laste põhitegevus oli otsida endale koju viimiseks põnevaid kive nii maast kui ka panga enda küljest. Ühel hetkel märkasime köit, mis ülevalt pangalt alla rippus, ülimalt põnev oli mööda seda üles ronida ja avastada oma peidus olnud mägironimisoskused. Peale sellist matka maitses reisile kaasa pandud plohv kõigile nagu magus sai.
Päeva lõpuks oli muidugi lastel oodatud poe külastus. Eelmisel päeval külastasime Kuressaare suurt Maksimarketit, kuid sellel päeval viis giid meid hoopis väikesesse külapoekesse. Kui me siis kogu kambaga poodi sisenesime, lõid müüjal silmad särama ja kohalik rahvas võttis lihtsalt külmikust jäätise ning läks seda õue nosima, ise meile teatades, et maksame hiljem. Poodi moodustus pikk saba, millist võib kohata selles poekeses võib-olla suvisel turismi hooajal. Kui viimaks kõik soovijad oma kauba said ja me bussi läksime nägin rõõmu poekese ees oodanud meeste silmis, kes nüüd vajalikku kraami muretsema said minna.
Kolmanda päeva hommikul pakkisime asjad ja suundusime uudistama Sõrve säärt, kuid enne tegime peatuse Salme alevikus, kus kooli eest kergliiklusteed rajades avastati maa all peituvad laevad. Sealt leiti kaks laeva, mis sisaldasid seitsme inimese luustikke, mõõku, odaotsasid, nuge, täringuid jm. Need leitud laevad on ühtlasi ka kõige vamenad Eestist leitud laevavrakid.
Kaugatuma loopealsetel kohtusime taas Saaremaale iseloomuliku loodusega ja paese pinnasega. Sellest hoolimata on sealne taimestik väga haruldane ja giidi jutu järgi satuvad sinna tulnud botaanikud suurde hasarti nähes seda liigirikkust. Taamal merel umbes viie kilomeetri kaugusel paistis ka ammu karile sõitnud välismaa laev, millelt saadud uhkeid televiisoreid ja sisustust võib ka veel praegu osade saarlaste kodudes kohata.
Lindmetsa mägedes üles ja alla kõndides ning Aivar Pohlaku rajatud pingil istudes tahtis vägisi suhu tulla tore lauluke, mis esimeses klassis õpitud: "Mäest üles ja alla viib vallatu tee..."
Sõrve säärele jõudes oli taevast jälle vihma kallama hakanud, meri möllas ja tuul vuhises. Ristisime selle kui maailma otsas käimise, sest giidi jutu järgi on ta sellise haruldase ilmaga koos gruppidega ainult kahel korral varem sinna sattunud.
Muidugi tegime peatuse ka Suur Tõllu ja Pireti juures, mis meid majesteetlikult tee ääres vaatasid.
Jätsime hüvasti oma kämpingutega ja suundusime Kuressaare linnusesse.
Sealne näitus eri ajastustest jättis kustumatu mulje ja kahju oli ainult sellest, et aega väheks jäi ning väga põhjalikult seda uurida ei saanud.Peale praamisõitu tegime peatuse veel ka Pärnu Kaubamajakas, kus soovijad veel omale midagi kaasa said osta.
Kogu reisi vältel täitsime hoolsalt ka reisipäevikut, et talletada need põnevad kohad ja elamused.
Teeme kogu reisiseltkonnaga suure kummarduse meie giidi Anni ees, samuti Udumäe rahvale ning ka koolijuhatajale, kes selle reisi õnnestumisele kahe käega kaasa aitasid.
.JPG)
