Tomatiprojekt

 Ühel talvise jaanuarikuu päeval saatis õpetaja Liina mulle põneva kirja, kus Räpina aianduskool kutsus koole ja lasteaedasid osalema sõbrapäeva tomatiprojektis. Mulle väga meeldis idee sellest, kuidas oma tomatite ees koos hoolitseme.
Kirja sisu järgmine:
"Räpina Aianduskool saadab sõbrapäevaks (14.02.14) kõigile soovijatele
“töökomplekti” - 4 tomatitaime (2 kollase-, 2 punaseviljalist) ja kahte
sorti väetise: “tavalise” ja “mahe”. 

Kasvatame, mõõdame, vaatleme ja võrdleme. Ja jagame oma tulemusi. Natuke
võistleme ka - kes saab esimese õie, kes esimese tomati... Peaauhinnaks on
kõigile osavatele “aednikele” maikuus, kooliaasta lõpuks, kollased ja
punased tomatiampsud :). Oma kasvatatud.

Räpina Aianduskool teeb katse kaasa. Jagab kogu perioodi käigus
soovitusi-meeldetuletusi ja annab nõu tekkivate küsimuste korral."
Reageerida tuli ruttu ja praeguseks on teada, et registreeris peaaegu 800 erinevat rühma või klassi üle Eesti.

Täna tuli teade, et tomatid ootavad meid esmaspäeval umbes kella12 ajal Jardini aianduskeskuses. Kas on abivalmis lapsevanemaid, kellel oleks võimalik need kooli toimetada? Tomatid vajavad külma eest ka mingit kaitset, seega peaks mõtlema, kuidas neid autosse ja kohale transportida, et külm neid ära ei võtaks.

Teada on, et tomatiseemned pandi mulda 20. jaanuaril. Seemned on "Vilma" ja "Venuse" sordist.

Rohkem infot kogu projektist leiad lehelt: tomatiprojekt.aianduskool.ee/?p=72
Seega meile, algajatele tomatikasvatajatele, kuluvad marjaks ära kõik nõuanded tomatikasvatajate ekspertidelt. Äkki on mõni vanem isegi valmis tulema meile kooli appi neid ümber istutama, sest komplekti kuuluvad ka väetised, mida tuleb õiges koguses doseerida.
Ootame aktiivselt osavõttu ja õpetussõnu!

"Toit ja tervis" Ahhaas

Kolmapäeval külastasime Ahhaad, et omandada uusi teadmisi toitumisest. 

Alustasime töötoaga "Koogikeemia", kus lapsed said uusi teadmisi toiduainetest. 

Rääkisime koogi tegemisest ning ühe korraliku koogi olulistest koostisosadest.

 Lapsed jaotati nelja gruppi ning nende ülesandeks oli valmis segada koogi tainas ette antud retsepti järgi. Tutvusime lühenditega spl, tl ning 1/2, sest retseptis pidi kõiki neid asju teadma. 

Iga grupp sai natukene erineva retsepti. Ühel puudus muna, teistel küpsetuspulber, kolmandad tegid koogi sojapiimaga ning viimane grupp täitsa tavalise koogi.                                       

Koogid küpsetati valmis 6 minutiga mikrolaineahjus, kõik lapsed said näha ja proovida, millised näevad koogid välja ning mis maitsega nad on.

Edasi ootasid meid tööülesanded töölehtede näol. Lapsed pidid neid täitma otsides Ahhaa keskuse saalidest üles õige eksponaadi ning sealt vajalikku infot uurides. Jooksmist ja uurimist oli päris palju.

Seejärel saime minna laborisse laboratoorset tööd tegema. Loomulikult olime kõik nagu ehtsad teadlased, tõmbasime selga kitlid ning kätte kummikindad. 

Seekordseks teemaks oli neer. Lastele räägiti neeru ülesannetest ja funktsioonist meie kehas. Nad valmistati ette kohtuma päris ehtsa neeruga. Kui neerud kandikutele asetati, said nad neid nuusutada ning katsuda. Julgemad said ülesandeks skalpelliga need pikuti pooleks lõigata, et näha, mis seal sees on. 

 Lõpetuseks osalesime teadusteatri "Koogist kakaks" etendusel, kus Raikko oli see julge, kes sai koos noore teadlasega võidu küpsist süüa. Muuseas Raikko võitis ja teda ootas ka auhind tassi vee näol, sest peale küpsise söömist on suu väga kuiv.

Meile näidati kuidas käib seedeprotsess, kui pikad on soolikad ja kõike muud toitumise juurde käivat. Lapsed pidid ka ära arvama, kui palju toodab täiskasvanu päeva jooksul sülge. Selleks oli pandud lauale kolm erineva suurusega pudelit: 0,33, 0,5 ja 1,5. Põnev oli teadmine, et sülge toodame me kõige suurema lauale pandud koguse päeva jooksul.

Päeva lõppedes olid laste silmad säravad, aju tegeles uute teadmiste analüüsimise ja meelde jätmisega. Loodame, et selliseid toredaid praktilisi õppepäevi tuleb veel. 

Õppekäik Otepääle

Teisipäevane viimane KIKI-i õppekäik viis meid Otepää looduskeskusesse.

 Saime teada, et sealne vapiloom on väike konnakotkas, kes on Eestis haruldane.

Peale looduskeskuse uudistamise saime tutvuda sealsete õpetlike väljapanekutega. Kuulata helisid loodusest.

Lisaks vaatasime Arne Aderi kaunite fotodega illustreeritud õppefilmi aasta möödumisest Otepääl. Peale seda saime äsja omandatud teadmised proovile panna kuldvillakus, parimaid ootasid muidugi ka auhinnad.

Lisaks saime panna kokku puslet looduses valitsevate ohtude kohta.

Looduskeskuses töötav jahimees näitas ja lubas katsuda erinevate loomade nahkasid. Muushulgas said lapsed oma käes hoida ilvese nahka, mis oli mõnus pehme, aga ka kopra nahka, mis tundus käe all natuke karm.

Edasi viis meie teekond Pühajärve äärde. Uudistasime sealset vana sõjatamme. 

Kõndisime mööda järve jääd ja  mängisime toredaid mänge loomade talvisest eluviisist lähtuvalt. Samuti saime jääst läbi vaadata ning lund sooja veega sulatada.

 Peale looduskeskuse külastust saime mõnuleda Otepää soojades basseinides ning higistada mõnusas saunas.
Päeva lõpuks tutvusime bowlingu mänguga. Oli neid lapsi, kes on käinud mängimas ja teavad juba, kuidas korraga kõik 10 kurikat maha saada, kuid oli ka neid lapsi, kes päris esimest korda oma kolm sõrme kuuli sisse panid ning kuuli veerema lükkasid. Lastele väga meeldis see mäng, osad lubasid veel koos vanematega mängima tulla.

Mängutulemusi on võimalik uurida koolis teise korruse koridoris. Õpilastel on ülesandeks funktsionaalse lugemise käigus uurida ja leida vastused küsimustele, mitu mängu kokku mängiti, kes oli parim suur mängija, milline tüdruk oli edukai, ning kes sai kokkuvõttes üldse kõige rohkem punkte. 

Metssea kaamera

Taas töötab kaamera ühel Ilmatssalu valgustatud metsaplatsil, kust on võimalik jälgida, kuidas loomad oma tavapärast elu elavad. Põhiliselt käivad sellel platsil metssead, kuid täna kaamerat jälgides nägin ka rebast üle platsi jooksmas. Metssead muutuvad aktiivseks just hämaras ja õhtul pimedas, et enne päris ööd süüa leida.
Kaamerat täna õhtul vaadates oli seal 12 pealine kari, ühel hetkel hakkas kisa ja tuli suur isane kult, kes koos oma ühe väikese kaaslasega kõik teised minema ajas. Ise nad seal natukene nosisid ja siis kadusid ka metsa, seejärel oli tükk aega vaikust, jätsin kaamera lahti koos kõlariga ja mõne aja pärast oli kari tagasi.
Vaata ja jälgi, keda ja kui palju sina näed: http://pontu.eenet.ee/player/siga.html
Keda teised jälgijad on märganud sellest saad lugeda ja videosid vaadata looduskalender.ee

Külalised

Esmaspäeval tulid meile Tallinnast pärimuskultuuriaasta raames külla Kadri ja Merike. Nad rääkisid lastele sellest, kuidas nemad oma ameti juurde jõudsid. Üks neist oli muusik ja teine nukunäitleja. Samuti jäi kõlama jutust see lause, et kui te võtate midagi ette, siis ärge seda mingil juhul pooleli jätke. Merike rääkis oma muusikakoolis käimisest, et kuskil neljanda-viienda aasta paiku tuleb tüdimus ja ei taha enam käia. Ka temaga oli nii! Temal aitas lõpule lähemale ema, kes ütles, et ei jäta muusikakooli pooleli. Praegu on Kadri selle eest  emale tänulik.

  Kuulsime seda, et lisaks põhitööle täiendavad tüdrukut ennast ise just neile põnevate asjadega. Kadri näiteks õppis ära žonglöörimise, mängib ja õpib natuke karmoškat. Lisaks teevad tüdrukut ka harrastusteatrit, mis liigub mööda Eestimaad hobuvankritel. Kes palju teeb, see palju jõuab!                                          

Lapsed said näha, kuidas Soomes Turus neli aastat õppinud näitleja nukud elama paneb ja ka ise proovida nukkudega mängida.

Samuti kuulsime me erinevaid pille kõlamas. Suurt ja uhket flööti, mis laste seas ringi käis, et pilli katsuda  ja tunnetada. 

Muusikapala torupillil tekitas saalis lõbusat kahinat, sest selle pilli hääl ise on laste jaoks veidi naljakas. Ka torupilli said lapsed ise pigistada ja katsuda.

Suupilli saatel saime kaasa laulda "Sepapoiste" laulu ning arvata ära, mis sõnu Merike meile läbi suupilli ütles.

 Oma näpikestega karmoškat sai ka iga soovija proovida.

Tüdrukut ise olid agarad ja selline kogemus lastele, kus nad saavad kogeda ning oma käega katsuda neid asju, mida iga päev tavalistes õppetundides ei saa on väga palju väärt. Seega suur tänu õpetaja Liinale, kes andis võimaluse, et laste päev oleks põnev ja meeldejääv.

Intervjuu

Selle nädala eesti keele tunde alustasime intervjueerimisega.
Alustuseks loosisime endale selle kuulsa ja kummalise, keda esimesena intervjueerida, oma klassikaaslaste seast.
Enne veel kui asja kallale sai asutud, tuletasime meelde küsisõnad, küsimuste koostamise, viisaka suhtlemise, intervjuu alustamiseks nõusoleku küsimise ja lõpetuseks tänamise.
Peale kahes rollis, nii ajakirjaniku kui vastaja omas olemist, võisime öelda, et küsitleda on keerulisem, sest mõnikord võivad vastused olla sellised, mida kirjagi ei oska panna.
Tänases eesti keele tunnis riputasime kõik intervjuud seinale vaatamiseks ja tegime iseseisvalt kokkuvõtteid. Uurides ja puurides, saime teada, et:
1. meie klassi peale kokku on lastel 8 õde ja 7 venda
2. kuus õpilast on sündinud paaris kuupäeval
3. 2 meie klassi õpilasel on sünnipäev suvel
4. 7 õpilast on sündinud Tartus
5. 4 õpilase lemmiktelesaade on "Kättemaksukontor"
6. 3 õpilasele lemmiklaulja on meeslaulja
7. kõige rohkem tähti oli "San Sebastiano" laulu pealkirjas, mis oli ühe tüdruku lemmiklaul
8. ainult ühel õpilasel oli lemmiktoiduks magus söök

Ka koduseks tööks jäi intervjuu tegemine omal valikul, kas mõne koolitöötajaga või hoopiski õhtul kodus mõne pereliikme või niisama tuttavaga.
Kiidan kahte õpilast, kes kasutasid kohe juhust ja palusid intervjuud meile pealinnast külla sõitnud pärimuskultuuri tüdrukult. Neiud olid meelitatud ja intervjuu lõppedes paluti muidugi ka autogrammi.

Killukesi kodus tehtud intervjuudest:
Üks külalistest Merike Paberits ütles, et tema lemmiktund koolis oli flööditund ja, et tema on uhke selle üle, et lõpetas muusikakooli. Samuti mainis ta veel, et tema lemmikraamat on "Munk, kes müüs Ferrari".
Teine külaline Kadri Kalda, kes töötab nukuteatris nukunäitlejana ütles, et tema sünnipäev on 24. veebruaril, nagu meie klassi Liisilgi. Tema lemmiksöök on süte peal tehtud ahjukartulid. Kui ta saaks külastada ükskõik millist kohta maailmas, siis valiks ta India, just selle maa värviküllasuse, ilusa muusika ja harmooniliste inimeste pärast.
Meie töötaja Piret Oijala ütles intervjuus, et tema lemmikained koolis olid eesti ja vene keel. Oma lemmiksöögiks peab ta maksakastet, kartuliputru ja punapeedisalatit. Reisida tahaks ta Rootsi, loodetavasti see soov kunagi ka täitub. Kolm sõna, mis kirjeldavad teda kõige paremini on tema sõnade järgi abivalmis, kiire ja heasüdamlik.
Forograaf Merle Värv on sündinud õpetajaga samal päeval- 25. oktoobril. Oma hobiks peab ta mäesuusatamist. Reisida tahab ta Alaskale, just puutumata looduse pärast.
Elgitha ema Riina ütles antud intervjuus, et tema lemmiklaulja on Tõnis Mägi. Tema lemmiktoit on punane kala. Et ta on uhke oma laste üle ning selle üle, et elab maal.
Liisi ema Anu kohta saime teada, et tal on 4 õde ja 4 venda. Tema lemmiktund koolis oli kehaline kasvatus. Lemmiktelesaade aga "Riskikuller" ja uudised. Uhke on ta oma lapse üle.
Raikko isa Priit peab oma lemmiktelesaateks "N.C.I. Kriminaliste" ja talle meeldib väga laul "Tiigrikutsu". Lemmikaine koolis oli ajalugu, lemmikraamat aga "Vahva sõdur Švejk". Lõpetuseks iseloomustas ta ennast kolme sõnaga: ilus, tark ja osav.
Vaieldamatult klassis etteloetud intervjuudest kõige popim (tekitas nalja ja naeru) oli intervjuu Mihkli isa Meelisega. Tal on kaks õde ja kaks venda. Tema lemmiktelesaade on "Kuldvillak" ja lemmiktund kirjandus. Lemmikraamatuks "Kolm musketäri". Uhke on ta selle üle, et ta on suur ja ilus ning kolm sõna, mis teda kõige paremini iseloomustavad on paks, pehme ja armas.
Lõpetuseks tõdesime koos, et intervjuu tegemine ja teise inimese tähelepanelik kuulamine annab meile väga palju uusi teadmisi nende inimeste kohta, kes on iga päevaselt meie kõrval.

Toredaid leide sõnade seletamisest

Brünett- maja, mis on sinu oma

Padrik- korralik koht või asi

Sõna lesk juures oli kõige rohkem toredaid vastuseid:

Lesk- ilma abikaasta inimene

Lesk- suli

Lesk- ebaaus inimene

Lesk- üksik inimene

Aasta lind 2014 on jäälind

Õmblesime nööpe

Uue aasta unistused

Olemegi astunud üle 2014. aasta lävepaku. See samm oli uhke ja ilus ning loodetavasti ootab meid selle aasta toas ees palju põnevaid asju. Kindlasti avastame sealt uusi teadmisi, vahvaid üritusi, suurepäraseid sündmusi, nii koos klassi kui ka kooliga ja loomulikult ka toredaid üllatusi just siis, kui me neid kõige vähem oodata oskame.
Vaadates veel korraks üle õla tagasi näen ühtset klassi, kus õpivad targad ja arukad lapsed ja seda mitte ainult klassijuhataja arvates, kuid kuulen tihti kiidusõnu ka teistelt aine- ja asendusõpetajatelt. Lapsed on nutikad, leidlikud, loovad ja väga kaasalöövad. Aitäh Teile kallid lapsevanemad, sest suur töö on juba tehtud kodus.Nad on innustunud õppimisest, mulle tundub, et neis on ikka veel seda koolirõõmu, mis on iga lapse jaoks nii vajalik.
Mulle õpetajana teevad südame soojaks need pisikesed lausekillud, mida kuulen neid ikka aeg-ajalt ütlemas. Näiteks kui keegi on olnud päeva haiguse pärast kodus, siis tagasi tulles on klassis kuulda seda, kuidas tal kodus igav oli ja ta ikka kangesti kooli tahtis või et ees ootavaid sündmusi ei jõua ära oodata (ka teatrikülastust).
Nii palju kui võimalik, proovime olulisi otsuseid alati üheskoos vastu võtta, et neil tekiks tunne, et nad saavad ise otsustada, kuid samas peavad ka oma otsuste eest ise vastutama. Väga oodatud on kõiksugu salajased hääletused, reeglite koostamised ning muud klassisisesed ühised arutelud (olgu see siis Playbacki loo, näidendi osade või mõne muu asja valmine).
Veel enne kui vaatame natuke uues aastas ringi, tahan tänada päkapikke, kes minu kingikotti "raamatuid" sokutasid. Mulle tõesti meeldib väga lugeda, võimaluse puudumisel olen seda valmis tegema ka teki all taskulambiga ;)
Uut aastat alustavad osad täiskasvanud tavaliselt lubaduste andmisega, kuid meie püüame seda aastat alustada hoopis unistamisega.
Augustis õppeaasta avaseminaril Valgas rääkis meile EstCube eestvedaja Mart Noorma, et unistada tuleb suurelt, tema juttu võib tõesti uskuda.
Unistada saab suurelt ja unistada saab väikselt.
Unistada võib egoistlikult või teistele mõeldes.
Unistada saab salaja või avalikult.
Unistada saab kollektiivselt või individuaalselt.
Unistada võib noorelt ning vahel ka vanana.
Unistada saab suur ja unistada saab väike.
Unistada saab president ning unistada saab vaene.
Unistada saab täna ja unistada saab homme.
Unistused on täituvad ja mõnikord ka täitumatud.
Unistused on rõõmsad ja kurvadki vahel.
Unistused on peaaegu alati lootusrikkad, edasipüüdlevad ja südamest tulevad.
Loodan, et alanud aasta on meie kõigi unistuste aasta või siis vähemalt selline, kus üks unistus tõesti täitubki.
Unistusterohket uut aastat!