Kui ma oleksin teadlane...

Mul oleks seljas valge kittel ja peas hobusesaba. Tahaksin teha plahvatavaid katseid.
Ma võiksin leiutada hambapasta, mis paneb hambaharjale ise pastat peale.
Ma võiksin teha kleidi, mis vahetaks ennast siis, kui sina vahetad enda küünelakki. Näiteks, kui sul on oranž küünelakk ja roosa kleit, siis kleit muutub automaatselt oranžiks.
Ma võiksin olla kuulus teadlane. Kuid prille ma ei taha.

Kui ma oleksin teadlane, siis ma teeks plahvatavaid katseid. Aga mitte väga palju katseid.
Ma teeks katseid õhupalliga. Või selliste asjadega, millega saab teha.
Ma arvan, et kõigile meeldiksid minu katsed, kui ma teadlane olen.

Mina uuriksin ajalugu. Mul oleks vähe juukseid. Mul on seljas sõjariided. Jalas on mul lpsdea-40291.
Ma pakin asjad ja lähen minevikku. Kohtan ürginimesi. Uurin nende keele selgeks.

Ma oleksin väga tark. Mul oleks valge keep.
Ma leiutaksin coca-cola masina, mis teeb selle kihisemise väiksemaks.
Mu keebil oleks viisteist taskut, milles oleksid igasugused ained, mis võivad plahvatada siis, kui ma selle kuue ära võtan.


Mina leiutaksin vihiku koolilastele, mis teeb kõik töö ise ära.
Vanadele inimesetele aga roboti, mis aitaks neid igas töös ja kõndimises.
Voodi, mis ärataks ise, et paned äratuse sisse ja äratabki.
Hambahari peseks ise su hambad ära.
Loomade oma teenerroboti, kes neid paitaks, söödaks, joodaks, peseks ja mängiks.
Pliiats, mis ise kirjutaks ja sina ütleksid sõna.
Ja kõige viimaseks õelate inimeste vangla.

Siis ma leiutaksin saja jalaga arvuti.
Või siis hobuse saba, mis ise lendab. Aga põhiliselt ma tahaksin leiutada roboti, mis näitaks, mida inimene mõtleb. Ja veel tahaksin leiutada coca-cola, mis räägiks. Ja töövihiku, mis kõnniks.